Mõte see raamat eesti keelde tõlkida tekkis 2004. aasta algul Taiwanis olles, mil mul olid kujunenud tihedamad suhted Sheng-yeni rajatud Dharmatrummi Mäe kogudusega ning ma olin just hakanud käima regulaarsetel chani harjutustel Taibei äärelinnas asuvas Nongchani kloostris. Hiljem, õpetaja Sheng-yeniga isiklikult kohtudes, sain ka temalt selleks julgustust. Oma paljudest inglise keeles ilmunud raamatutest soovitas ta just seda kui tema vaadete kõige põhjalikumat ja süsteemsemat esitust lääne lugejatele.
Tõlkimisel kasutasin oluliste mõistete edasiandmisel juba väljakujunenud eestikeelset terminoloogiat, mis alati ei ole sõnasõnaline tõlge inglise keelest. Selle tegi lihtsamaks asjaolu, et raamatus on alati antud ka sanskriti-, hiina- ja jaapanikeelsed algterminid. Nii on näiteks enlightenment tõlgitud järjekindlalt ‘virgumiseks’, meditation üldterminina ‘meeleharjutuseks’, sõltuvalt kontekstist ja spetsiifilisemast tähendusest aga ka ‘kujustamiseks’, ‘mõtluseks’, ‘keskendumiseks’ jne; practice on samuti kontekstist sõltuvalt tõlgitud ‘harjutamiseks’ või ‘tegelemiseks’. Meelt määrivaid ja virgumist takistavaid negatiivseid emotsioone, mida inglise keeles väljendatakse eri sõnadega (afflictions, vexations, defilements jt), on enamasti tõlgitud ‘meeleplekkideks’; budismi keskse termini ’dharma’ vahendamisel on eelistatud eestikeelset ‘seadmust’. Mõned sanskritikeelsed terminid, nagu näiteks samādhi, vinaya jt on jäetud tõlkimata ja kirjutatud kursiivis rahvusvahelises transliteratsioonis, teised, nagu nirvaana, sansaara karma aga eestipärases kirjaviisis. Sulgudes antud algterminite puhul on lühenditega märgitud nende keel: skr – sanskriti, hn – hiina, jp – jaapani. Kõik hiinakeelsed sõnad ja Hiina pärisnimed, v.a mõned Taiwani isiku- ja kohanimed, on antud rahvusvahelises hanyu pinyin transkriptsioonis. Tekstis toodud tsitaadid hiinakeelsetest algallikatest on kõik hoolega võrreldud algkeelsetega ja mõnetise lahknemise korral ingliskeelsest tõlkest on tõlke aluseks võetud hiinakeelne originaal.
Pealkirja, mis originaalis on Hoofprint of the Ox, olen tõlkes veidi muutnud, kuna “Härja jälgi mööda” annab minu meelest eesti keeles veidi paremini edasi selle kui chani õpetuse ja harjutamise sümboli dünaamikat, kui seda teeks sõnasõnaline tõlge “Härja sõrajälg”.
Kuna “Härja jälgi mööda” näol ei ole tegemist päris algajatele mõeldud raamatuga, siis soovitaks seda lugema asudes kindlasti tutvuda ka teiste, varem eesti keeles ilmunud budismi käsitlevate raamatute ja tõlgetega. Suurepärase ajaloolise sissejuhatuse annab Tom Lowensteini “Buddha tee” (2001); otse möödapääsmatud on Linnart Mälli tõlkeid ja kommentaare sisaldavad “Budismi pühad raamatud” 1. kd (2004) ja 2. kd (2005), eriti viimane, kus leiab ka siin raamatus korduvalt tsiteeritud “Teemantsuutra” ja “Südasuutra” tõlked, samuti “Dhammapada” (2005) ja mahajaana budismi bodhisattvateed tutvustav “Bodhitšarjāvatāra” (1982). Lisalugemiseks sobivad hästi XIV dalai-laama Tenzin Gjatso raamatud, mida on eesti keeles ilmunud juba õige mitu. Üsna hea sissejuhatuse chan/zen-budismi annab inglise budismiõpetaja Sangharakšita raamatuke “Zeni olemus” (2001). Zen-budismi huvitava analüüsi lääne kultuuri ja psühholoogia mõistesüsteemis leiab Erich Frommi juba klassikaks saanud teosest “Psühhoanalüüs ja zen-budism” (2001). Sissevaate tänapäeva Jaapani zen-kloostri ellu lääne inimese pilgu läbi toob meieni hollandlase Janwillem van de Wetteringi raamat “Tühi peegel” (2003).
Tahaksin kasutada juhust ja tänada mõnda inimest, kelle otsene või kaudne panus selle raamatu ilmumisse eesti keeles on väga suur. Sügav kummardus minu kauaaegsele õpetajale Linnart Mällile, kes on suurel määral ka tõlkes kasutatud eestikeelse budismiterminoloogia looja. Sooja tänutundega mõtlen kõikide Taiwani sõprade ja õpetajate peale, tänu kellele olen saanud tunda ehedat “chani maitset”, ilma milleta poleks selle raamatu tõlkimine teoks saanud. Kõige lõpuks suur tänu Kai Vassiljevale hindamatu abi eest tõlkimisel.